2meest6hobust4meetrit space

29 july. Ärkasime vara hommikul, sest öö oli vihmane ja tuuline. Telgi põhi lekkis ja poroloonmadrats, millel magasin, oli tattmärg. Isal sama. Pidime ootama kõrget vett, mis algas 2 paiku, et sellel siis langemisel merepoole kelgutada. Hommiku sisustasime kalapüügi ja informatsiooni kogumisega ja asjade kuivatamisega.Tuli uusi inimesi ja uusi nõuandeid. Vahva meremees Max andis meile merekaardid nende piirkondade kohta ja 4 signaalraketti, ning käsiraadio, selle eest,et aitasin tema sukeldumisvarustuse jahile viia. Temaga sõitsime ka meretarvete poodi, sest meil soovitati soojalt osta radaridetektor, et suured laevad meid näeksid. Hommiku kujunes päris närviliseks, sest oli palju  infot ja erinevaid versioone. Tulemas on palju salakavalaid liivamadalikke,millest hoiduda saab ainult hoolikalt kaarte järgides.

 Vahetasime tel numbrid, et saaksime neile teada anda oma edust ja ka vajadusel nõu küsida.Tahtsime juba minna. Kahest viis Ray nimeline mees meid oma pisikese sõudepaadiga V-Kindlusele, mis tundus juba kaugel keset jõge. Sättisime asjad ja jätsime hüvasti. Sõit algas 14.30  Järgmine sihtpunkt oli Queensborough.

Mõne sõidutunni möödudes nägime ees avarat Põhjamere horisonti. Meri oli rahulik ja aukartust äratav. Kiirus oli jällegi korralik. Juba 4ja tunniga- kl 18.30 olime Queensborough ´s. Meie sõidupäevad ei saagi nüüd mõnda aega pikemad olla- saame ainult kasutada tõusu ja mõõna, valgel ajal, meile kasulikus suunas. Seega ca 6 tundi päevas.

Linnake oli ilus. Jõudes leidsime eest värskelt avatud ujuvkai. See tegi meie elu tunduvalt lihtsamaks. Eemal pubiõuel mängis vahva rokk-punt. Seal oli sadama kasutajaile dush. Muidu tasuta, aga võtme saamiseks tuli jätta 10 naela deposiiti. Viimasest dushist on möödas 5 päeva!!! Sadama värav oli kavalalt tehtud- igakord kui siseneda tahtsid, tuli pilusse lasta 50 penni eest soetatud tsetoon. Dush oli haledaim, mida elus kasutanud olen. Vesi vaevalt nirises ja seegi enamjaolt mööda seina. Aga nautisin sedagi.

Keetsime angerjat. Isa püüdis juurdegi püüda, aga asjata. Nähtavasti krabid va kurikaelad näksisid ussi ennem kui mõni kala jaole jõudis. Kuna ilm oli ilus, otsustas isa magada lageda taeva all, kai peal. Mõtlesime plaane järgnevaks päevaks, sest lahkuda ei saanud jälle ennem kahte.

            28.july         Mu reisipartner saabus Claudia, Toomase ja Saaraga üheksa paiku. Mul oli juba kõrvalt laevrestoranist kohv toodud ja võileib hingetaga. Isa tõi kõik puhtad ja kuivad pesud ja laetud akud. See mõte meeldis väga, et puhtad riided selga saaks, aga haisva ihu peale pole neid ka mõtet ajada. Tegime lastele ja Claudiale lõbusõitu- läbi tunneli ja muidu ringe. Oli tulemas ilus päev. Ilmapoolest, ma mõtlen. 10.20 ütlesime sugulestele nägemiseni ja sõit algas.

            Meie kõrgus oli 23m ümp,st pidime veel läbima 12 langevat lüüsi, et jõuda Thamesi, mis arvatavasti asub 2 kuni 0 kõrgusel. Vesi oli nii räpane ja pidevalt takerdus mõni kilekott või nöörijupp propellerisse. Ja lüüsid ikka kõik käsitsi avatavad. Mõtlesime, et me ei ole Thamesist eriti kaugel. Sõita tuli läbi Camdeń Town´ist.  Jällegi palju uudistajaid. Ootasime ikka hõiget „ Tere eestlased“, aga ju siis parasjagu ei kolanud ühtegi kaasmaalast sealkandis ringi. Kirusime neid viimaseid lüüse- lõpeks juba see väntamine!

            Kell 15.30 jõudsime lõpuks kaua oodatud viimase, Limehouse, lüüsini. Ohsaa, kus see oli suur! Suured hüdraulilised väravad. Lüüsimehed askeldasid seal ringi ja lubasid meid sisse. Natuke olid imestunud ja muhelesid kentsakalt, kui teatasime oma soovist Thamesi sõita. Aga panid ikkagi lüüsi tööle. Oli veidi õudne tunne, kui need üüratud väravad, ohusireeni ja müra saatel avanema hakkasid. Pilt, mis avanes, oli veel jubedam. Kõigepealt oli meil ees suur vall, kõiksugu risu ja prahti , mis olid lüüsiväravate sopikesse keerlema jäänud. Ja 50 meetrit eemal oli kuulus jõgi. Suured ja igas suunas peksvad lained ajasid tõelise hirmu nahka. Ukerdasime kuidagi läbi risuhunnikute ja siis see algas. Olime isaga mõlemad shokkis- ikkagi esimest korda suured lained! Suurel kiirusel kihutas meist mööda praame ja katamaraane, mille lained kitsaste kallaste vahel kaotasid igasuguse suunataju. Põrkusid kaldaäärest samasuure, kui mitte topeltkiirusega, tagasi jõele. Isal oli suur unistus sõita mööda jõge tagasi läände, sinna kus asuvad London Bridge ja Big Ben, et teha Eesti lipu taustal keni pilte. Ehk oleks seal kaasmaalaste pilke trehvanud, kes oleks meile tervituseks lehvitanud. Jänesed olid lainetel ja mõlemal valjul meremehel püksisääres. Jõudsime ca 300 meetrit läänesuunas sõita. Saime suure, ankrus oleva, pargase taha just moment ennem, kui järjekordne reisikatamaraanlaev meist mööda kihutas, jättes endast tahapoole kohutavad lained.

            Pargase taga varjus, läitsime kumbki sigareti. Suurest erutusest kätevärinal suitsust rahu tõmmates, oli näha, kuidas kumbki mees endaga võitles. Arutasime sunnitud rahuga olukorra tõsisust. Oli selge, et tuleb siit kiirelt minema saada ja kahjuks peavad nägemata jääma Londoni kultuuri suurmälestused. Otsustatud! Piilusime veel ümber nurga ja täiskäigul minekut. Kõigepealt Lõuna kaldasse ja siis itta. Meie kiirus oli müstiline 14- 16 kmh. Oli languse aeg + suurte vihmade tõttu Põhjamerre kiirustav vesi. Kui parasjagu suuri laevu lähedusest mööda ei kihutanud, oli aega tõdeda, et meie V-Kindlus on sellises olukorras täitsa tasemel. Hirm hajus tasapisi. „Kihutasime“ allavoolu mööda Canarian Warf´ist, David Beckhami üüratutest jalgpallikooli angaaridest, kuulsast vigurlennukite võistluskohast, ja lõpuks ka Londoni Tidal Barriers´idest. Kesklinnast väljudes jäi vähemaks ka praame ja katamaraane. Vesi rahunes, aga kiirus jäi samaks.

            7me paiku jõudsime Thurrock jahtklubini jõe põhjakaldal. Otsustasime peatuda, et varuda bensiini ja toitu. Kiiresti tõmbasime endile klubi-inimeste tähelepanu. Need inimesed olid tõesti lahked ja silmnähtavalt mures meie pärast. Nad nõudsid, et me rohkem edasi ei sõidaks see õhtu. Viidi autoga bensiinijaama ja poodi. Meile õpetati ja selgitati tõusude ja mõõnade tugevust ja iseloomu. Kõiki trikke ja nippe sellega seoses. Infot tuli kohutavalt palju. Meil polnud ju eelnevalt absoluutselt selle alaseid kogemusi. Tõesti- vesi tõuseb ja langeb iga kuue tunni järel, ning kõrguste vahe kuni 7 meetrit! Kui kinnitasime paadi poi külge, oli see tunniga jäänud kuivale, ja kaugel veest. Müstiline värk.

             Hakkas sadama. Klubi inimesed lubasid meil telgi sättida hoone taha. Pidime koos telki jagama. Ennem aga timmisime paar guinessi ja püüdsime donkadega kala. Sain 3 angerjat. Isa ussid neile too õhtu millegi pärast ei maitsenud. Vesi tõusis väga kiiresti. Kesköö paiku läksime välja teenitud unele.  

            27 juuli. Hommikuks olid lehmad meist isu täis nuusutanud, või ajas nälg nad tagasi rohelise peale. Ma lasin kohe õnge sisse, et ehk saab veel kala. Tegime maitsva kohvi ja sõime särjesaia, mis maitses no ikka väga.  Järsku kork vajus väga tasa veealla ja tuli siis uuesti nähtavale. Ma siis kerisin välja, et on nagunii põhja kinni jäänud. Aga ei, ussiga konksust hoidis ahnelt kinni korralikult mõõdus jõevähk. Miks jõevähk, keda kutsutakse vee puhtuse indikaatoriks, elab sellises kohas? Need kanalid ei saa ju puhtad olla.  Igaljuhul tõmbasin ta paati. Oli laia sabaga, st emane. Siis oli hasart suur. Isaga kohe nataehitus käsile. Tegime telgipulkadest kolmnurga, millele põimisime kalavõrgu. Selle ühendasime spinninguga ja nii ta läks. Seda ei tea, kas väljas oli juba liiga päev või oli see vähk, mille õngega sain, ainuke siin, igaljuhul paariline jäi talle saamata. Solgutasime natta seal paar tundi, maitsev kanakints söödaks, kuid ei miskit. 9 paiku hakkasime sõitma. Iga km peale jäi 1 v rohkem lüüsi. Tüütu. Meil ju õhtuks plaan Londoni jõuda ja on kokkulepitud kohtumine Claudia ja lastega.

            5 paiku olime Londoni lähistel. Veeteed viisid linna läänest, nii et sõitsime väga lähedalt mööda suurest Heathrow lennuväljast. Seal on ikka väga tihe lennuliiklus. Maandub ja tõuseb üks katkematu lennukite rodu.

            Kanalid muutusid taas väga räpaseks. Ringi hulpis palju kilekotte, plast pudeleid, purke je veel igasugust jama. Kilekotid on eriti tüütud sest kui mõni meie propellerile ette jääb, takerdub see sinna kinni, ja meil ei jää muud üle kui seisma jääda ja puhastada. Millegipärast ulpis seal ka palju puuvilju, alustades kookospähklitest ja lõpetades mandariinidega.

            Kl 7 st saime Claudia ja lastega Little Venice ´is kokku. Tegime neile sõitu ja rääkisime meie reisist. Isa läks nendega koos öömajale, et riided pesta ja akud laadida. Mina jäin paadiga omapead. Sain jutupeale ühe noore mehega, kes pärit Tsehhist. Ta on kõrvalasuva tänava turvatöötaja. Ainsaks ülesandeks on raadio kaudu teatada korrarikkumistest ja kahtlasena tunduvatest asjadest. Tsehhis ta pidas ajaloo õpetaja ametit ja kirus kui tüütu see inglismaa on, ja et tahab kiiresti tagasi kodumaale minna. Mul oli kõht väga tühi ja uurisin temalt, kus saab sööki tuua. Mind juhatati ca 20 min jalutustee kaugusele Paddingtoni keskusesse. Lahkelt lubas tsehhimees paadi sinna jätta ja ka sellele aegajalt pilgu peale visata. Poes varustasin ennas toidu ja mõne õluga, et õhtu kiiremini läheks. Paadijuurde naastes istus seal kai ääres pingil kena tüdruk……….

            26. juuli. Ma ei hakka rohkem teid pisiasjadega tüütama. Midagi erilist ei juhtund sel päeval. Jõudsime Bulbourne ristmikule, kus võtsime suuna enam mitte kaugel asuva Londoni poole. Lüüse oli eriti tihedalt. Saaks need juba otsa. Enam nad ei tundugi nii huvitavad. Päeva lõpuks oli meil reisijooksul kokku avatud ja korralikult enda järel suletud 162 lüüsi. Keskmine ajakulu ca pool tundi ühekohta. Kõrgus 126 meetrit ümp.

            Ööbima jäime tohutu silla alla, üle mille kulges M25 magistraal. Oli juba peaaegu pime. Otsustasime kalaõnne proovida. Aeg-ajalt taskulambiga korki kontrollides sain 2 särge. Neil nii hästi ei läinud kui latikal, sest meil oli nüüd soola. Osavate liigutustega lõikas isa need kaheks pooleks ja kattis soolaga, et hommikul äkist maitsta. Silla all asus lehmade karjamaa. Ned loomad pidid küll eestlast esimest korda nägema või olid nad uudishimulikku tõugu. Igaljuhul kui me telgi üles saime, unustasid nad söömise sootuks ja muudkui venitasid oma kaelu läbi okastraat aia meie poole ja uurisid-nuusutasid. 

            25 juuli. Sõit algas 9.35. Õigepea jõudsime linna nimega Milton Keynes. Seal pidama ei hakanud, sest kõik vajalik oli olemas. Peatusime peaaegu pooleks päevaks Willowbridge Boatyardis. See oli hea koht. Tegime dushi. Ja ebainglaslikult oli neil isegi WiFi internet. See tegi isale väga head meelt, sest tal „Meie Maa“ le kanalitest lugu ammu paberil ja ootas saatmist. Nii see aeg kulus. Peremees oli erakordselt lahke ja aitas kõiges- tõi kohvi ja andis oma pikendusjuhtme otsiku, et saaksime arvutit kasutada. Mul polnud suurt midagi teha, seni kuni isa oma juttu sisse trükkis. Küsisin peremehelt, kas saan mõneks tunniks talle kasulik olla. Vastuse sain eitava. Tegemist oleks seal minu meelest küll palju olnud- mingit paati lihvida vms. Neil oli seal üüratu kraana- millega parasjagu rekkapealt üht kanalipaati maha tõsteti. Kui paat oli maas, hakkas kraana sõitma edasi-tagasi, aukude täiteks teele lapitud telliseprahi peal, et neid tasandada.

            Kui isa oma kirjatüki valmis sai, oli minu kord. Panin blogisse üles pilte ja vaatasin oma meilid läbi. Blogi pildiressurss selleks kuuks sai täis. Jama, sest veel 6 päeva augusti alguseni. Õhtul veel paar tundi sõitu. Palju lukke avada ja sulgeda.