28.july         Mu reisipartner saabus Claudia, Toomase ja Saaraga üheksa paiku. Mul oli juba kõrvalt laevrestoranist kohv toodud ja võileib hingetaga. Isa tõi kõik puhtad ja kuivad pesud ja laetud akud. See mõte meeldis väga, et puhtad riided selga saaks, aga haisva ihu peale pole neid ka mõtet ajada. Tegime lastele ja Claudiale lõbusõitu- läbi tunneli ja muidu ringe. Oli tulemas ilus päev. Ilmapoolest, ma mõtlen. 10.20 ütlesime sugulestele nägemiseni ja sõit algas.

            Meie kõrgus oli 23m ümp,st pidime veel läbima 12 langevat lüüsi, et jõuda Thamesi, mis arvatavasti asub 2 kuni 0 kõrgusel. Vesi oli nii räpane ja pidevalt takerdus mõni kilekott või nöörijupp propellerisse. Ja lüüsid ikka kõik käsitsi avatavad. Mõtlesime, et me ei ole Thamesist eriti kaugel. Sõita tuli läbi Camdeń Town´ist.  Jällegi palju uudistajaid. Ootasime ikka hõiget „ Tere eestlased“, aga ju siis parasjagu ei kolanud ühtegi kaasmaalast sealkandis ringi. Kirusime neid viimaseid lüüse- lõpeks juba see väntamine!

            Kell 15.30 jõudsime lõpuks kaua oodatud viimase, Limehouse, lüüsini. Ohsaa, kus see oli suur! Suured hüdraulilised väravad. Lüüsimehed askeldasid seal ringi ja lubasid meid sisse. Natuke olid imestunud ja muhelesid kentsakalt, kui teatasime oma soovist Thamesi sõita. Aga panid ikkagi lüüsi tööle. Oli veidi õudne tunne, kui need üüratud väravad, ohusireeni ja müra saatel avanema hakkasid. Pilt, mis avanes, oli veel jubedam. Kõigepealt oli meil ees suur vall, kõiksugu risu ja prahti , mis olid lüüsiväravate sopikesse keerlema jäänud. Ja 50 meetrit eemal oli kuulus jõgi. Suured ja igas suunas peksvad lained ajasid tõelise hirmu nahka. Ukerdasime kuidagi läbi risuhunnikute ja siis see algas. Olime isaga mõlemad shokkis- ikkagi esimest korda suured lained! Suurel kiirusel kihutas meist mööda praame ja katamaraane, mille lained kitsaste kallaste vahel kaotasid igasuguse suunataju. Põrkusid kaldaäärest samasuure, kui mitte topeltkiirusega, tagasi jõele. Isal oli suur unistus sõita mööda jõge tagasi läände, sinna kus asuvad London Bridge ja Big Ben, et teha Eesti lipu taustal keni pilte. Ehk oleks seal kaasmaalaste pilke trehvanud, kes oleks meile tervituseks lehvitanud. Jänesed olid lainetel ja mõlemal valjul meremehel püksisääres. Jõudsime ca 300 meetrit läänesuunas sõita. Saime suure, ankrus oleva, pargase taha just moment ennem, kui järjekordne reisikatamaraanlaev meist mööda kihutas, jättes endast tahapoole kohutavad lained.

            Pargase taga varjus, läitsime kumbki sigareti. Suurest erutusest kätevärinal suitsust rahu tõmmates, oli näha, kuidas kumbki mees endaga võitles. Arutasime sunnitud rahuga olukorra tõsisust. Oli selge, et tuleb siit kiirelt minema saada ja kahjuks peavad nägemata jääma Londoni kultuuri suurmälestused. Otsustatud! Piilusime veel ümber nurga ja täiskäigul minekut. Kõigepealt Lõuna kaldasse ja siis itta. Meie kiirus oli müstiline 14- 16 kmh. Oli languse aeg + suurte vihmade tõttu Põhjamerre kiirustav vesi. Kui parasjagu suuri laevu lähedusest mööda ei kihutanud, oli aega tõdeda, et meie V-Kindlus on sellises olukorras täitsa tasemel. Hirm hajus tasapisi. „Kihutasime“ allavoolu mööda Canarian Warf´ist, David Beckhami üüratutest jalgpallikooli angaaridest, kuulsast vigurlennukite võistluskohast, ja lõpuks ka Londoni Tidal Barriers´idest. Kesklinnast väljudes jäi vähemaks ka praame ja katamaraane. Vesi rahunes, aga kiirus jäi samaks.

            7me paiku jõudsime Thurrock jahtklubini jõe põhjakaldal. Otsustasime peatuda, et varuda bensiini ja toitu. Kiiresti tõmbasime endile klubi-inimeste tähelepanu. Need inimesed olid tõesti lahked ja silmnähtavalt mures meie pärast. Nad nõudsid, et me rohkem edasi ei sõidaks see õhtu. Viidi autoga bensiinijaama ja poodi. Meile õpetati ja selgitati tõusude ja mõõnade tugevust ja iseloomu. Kõiki trikke ja nippe sellega seoses. Infot tuli kohutavalt palju. Meil polnud ju eelnevalt absoluutselt selle alaseid kogemusi. Tõesti- vesi tõuseb ja langeb iga kuue tunni järel, ning kõrguste vahe kuni 7 meetrit! Kui kinnitasime paadi poi külge, oli see tunniga jäänud kuivale, ja kaugel veest. Müstiline värk.

             Hakkas sadama. Klubi inimesed lubasid meil telgi sättida hoone taha. Pidime koos telki jagama. Ennem aga timmisime paar guinessi ja püüdsime donkadega kala. Sain 3 angerjat. Isa ussid neile too õhtu millegi pärast ei maitsenud. Vesi tõusis väga kiiresti. Kesköö paiku läksime välja teenitud unele.