27 juuli. Hommikuks olid lehmad meist isu täis nuusutanud, või ajas nälg nad tagasi rohelise peale. Ma lasin kohe õnge sisse, et ehk saab veel kala. Tegime maitsva kohvi ja sõime särjesaia, mis maitses no ikka väga.  Järsku kork vajus väga tasa veealla ja tuli siis uuesti nähtavale. Ma siis kerisin välja, et on nagunii põhja kinni jäänud. Aga ei, ussiga konksust hoidis ahnelt kinni korralikult mõõdus jõevähk. Miks jõevähk, keda kutsutakse vee puhtuse indikaatoriks, elab sellises kohas? Need kanalid ei saa ju puhtad olla.  Igaljuhul tõmbasin ta paati. Oli laia sabaga, st emane. Siis oli hasart suur. Isaga kohe nataehitus käsile. Tegime telgipulkadest kolmnurga, millele põimisime kalavõrgu. Selle ühendasime spinninguga ja nii ta läks. Seda ei tea, kas väljas oli juba liiga päev või oli see vähk, mille õngega sain, ainuke siin, igaljuhul paariline jäi talle saamata. Solgutasime natta seal paar tundi, maitsev kanakints söödaks, kuid ei miskit. 9 paiku hakkasime sõitma. Iga km peale jäi 1 v rohkem lüüsi. Tüütu. Meil ju õhtuks plaan Londoni jõuda ja on kokkulepitud kohtumine Claudia ja lastega.

            5 paiku olime Londoni lähistel. Veeteed viisid linna läänest, nii et sõitsime väga lähedalt mööda suurest Heathrow lennuväljast. Seal on ikka väga tihe lennuliiklus. Maandub ja tõuseb üks katkematu lennukite rodu.

            Kanalid muutusid taas väga räpaseks. Ringi hulpis palju kilekotte, plast pudeleid, purke je veel igasugust jama. Kilekotid on eriti tüütud sest kui mõni meie propellerile ette jääb, takerdub see sinna kinni, ja meil ei jää muud üle kui seisma jääda ja puhastada. Millegipärast ulpis seal ka palju puuvilju, alustades kookospähklitest ja lõpetades mandariinidega.

            Kl 7 st saime Claudia ja lastega Little Venice ´is kokku. Tegime neile sõitu ja rääkisime meie reisist. Isa läks nendega koos öömajale, et riided pesta ja akud laadida. Mina jäin paadiga omapead. Sain jutupeale ühe noore mehega, kes pärit Tsehhist. Ta on kõrvalasuva tänava turvatöötaja. Ainsaks ülesandeks on raadio kaudu teatada korrarikkumistest ja kahtlasena tunduvatest asjadest. Tsehhis ta pidas ajaloo õpetaja ametit ja kirus kui tüütu see inglismaa on, ja et tahab kiiresti tagasi kodumaale minna. Mul oli kõht väga tühi ja uurisin temalt, kus saab sööki tuua. Mind juhatati ca 20 min jalutustee kaugusele Paddingtoni keskusesse. Lahkelt lubas tsehhimees paadi sinna jätta ja ka sellele aegajalt pilgu peale visata. Poes varustasin ennas toidu ja mõne õluga, et õhtu kiiremini läheks. Paadijuurde naastes istus seal kai ääres pingil kena tüdruk……….