29 july. Ärkasime vara hommikul, sest öö oli vihmane ja tuuline. Telgi põhi lekkis ja poroloonmadrats, millel magasin, oli tattmärg. Isal sama. Pidime ootama kõrget vett, mis algas 2 paiku, et sellel siis langemisel merepoole kelgutada. Hommiku sisustasime kalapüügi ja informatsiooni kogumisega ja asjade kuivatamisega.Tuli uusi inimesi ja uusi nõuandeid. Vahva meremees Max andis meile merekaardid nende piirkondade kohta ja 4 signaalraketti, ning käsiraadio, selle eest,et aitasin tema sukeldumisvarustuse jahile viia. Temaga sõitsime ka meretarvete poodi, sest meil soovitati soojalt osta radaridetektor, et suured laevad meid näeksid. Hommiku kujunes päris närviliseks, sest oli palju  infot ja erinevaid versioone. Tulemas on palju salakavalaid liivamadalikke,millest hoiduda saab ainult hoolikalt kaarte järgides.

 Vahetasime tel numbrid, et saaksime neile teada anda oma edust ja ka vajadusel nõu küsida.Tahtsime juba minna. Kahest viis Ray nimeline mees meid oma pisikese sõudepaadiga V-Kindlusele, mis tundus juba kaugel keset jõge. Sättisime asjad ja jätsime hüvasti. Sõit algas 14.30  Järgmine sihtpunkt oli Queensborough.

Mõne sõidutunni möödudes nägime ees avarat Põhjamere horisonti. Meri oli rahulik ja aukartust äratav. Kiirus oli jällegi korralik. Juba 4ja tunniga- kl 18.30 olime Queensborough ´s. Meie sõidupäevad ei saagi nüüd mõnda aega pikemad olla- saame ainult kasutada tõusu ja mõõna, valgel ajal, meile kasulikus suunas. Seega ca 6 tundi päevas.

Linnake oli ilus. Jõudes leidsime eest värskelt avatud ujuvkai. See tegi meie elu tunduvalt lihtsamaks. Eemal pubiõuel mängis vahva rokk-punt. Seal oli sadama kasutajaile dush. Muidu tasuta, aga võtme saamiseks tuli jätta 10 naela deposiiti. Viimasest dushist on möödas 5 päeva!!! Sadama värav oli kavalalt tehtud- igakord kui siseneda tahtsid, tuli pilusse lasta 50 penni eest soetatud tsetoon. Dush oli haledaim, mida elus kasutanud olen. Vesi vaevalt nirises ja seegi enamjaolt mööda seina. Aga nautisin sedagi.

Keetsime angerjat. Isa püüdis juurdegi püüda, aga asjata. Nähtavasti krabid va kurikaelad näksisid ussi ennem kui mõni kala jaole jõudis. Kuna ilm oli ilus, otsustas isa magada lageda taeva all, kai peal. Mõtlesime plaane järgnevaks päevaks, sest lahkuda ei saanud jälle ennem kahte.

 

            28.july         Mu reisipartner saabus Claudia, Toomase ja Saaraga üheksa paiku. Mul oli juba kõrvalt laevrestoranist kohv toodud ja võileib hingetaga. Isa tõi kõik puhtad ja kuivad pesud ja laetud akud. See mõte meeldis väga, et puhtad riided selga saaks, aga haisva ihu peale pole neid ka mõtet ajada. Tegime lastele ja Claudiale lõbusõitu- läbi tunneli ja muidu ringe. Oli tulemas ilus päev. Ilmapoolest, ma mõtlen. 10.20 ütlesime sugulestele nägemiseni ja sõit algas.

            Meie kõrgus oli 23m ümp,st pidime veel läbima 12 langevat lüüsi, et jõuda Thamesi, mis arvatavasti asub 2 kuni 0 kõrgusel. Vesi oli nii räpane ja pidevalt takerdus mõni kilekott või nöörijupp propellerisse. Ja lüüsid ikka kõik käsitsi avatavad. Mõtlesime, et me ei ole Thamesist eriti kaugel. Sõita tuli läbi Camdeń Town´ist.  Jällegi palju uudistajaid. Ootasime ikka hõiget „ Tere eestlased“, aga ju siis parasjagu ei kolanud ühtegi kaasmaalast sealkandis ringi. Kirusime neid viimaseid lüüse- lõpeks juba see väntamine!

            Kell 15.30 jõudsime lõpuks kaua oodatud viimase, Limehouse, lüüsini. Ohsaa, kus see oli suur! Suured hüdraulilised väravad. Lüüsimehed askeldasid seal ringi ja lubasid meid sisse. Natuke olid imestunud ja muhelesid kentsakalt, kui teatasime oma soovist Thamesi sõita. Aga panid ikkagi lüüsi tööle. Oli veidi õudne tunne, kui need üüratud väravad, ohusireeni ja müra saatel avanema hakkasid. Pilt, mis avanes, oli veel jubedam. Kõigepealt oli meil ees suur vall, kõiksugu risu ja prahti , mis olid lüüsiväravate sopikesse keerlema jäänud. Ja 50 meetrit eemal oli kuulus jõgi. Suured ja igas suunas peksvad lained ajasid tõelise hirmu nahka. Ukerdasime kuidagi läbi risuhunnikute ja siis see algas. Olime isaga mõlemad shokkis- ikkagi esimest korda suured lained! Suurel kiirusel kihutas meist mööda praame ja katamaraane, mille lained kitsaste kallaste vahel kaotasid igasuguse suunataju. Põrkusid kaldaäärest samasuure, kui mitte topeltkiirusega, tagasi jõele. Isal oli suur unistus sõita mööda jõge tagasi läände, sinna kus asuvad London Bridge ja Big Ben, et teha Eesti lipu taustal keni pilte. Ehk oleks seal kaasmaalaste pilke trehvanud, kes oleks meile tervituseks lehvitanud. Jänesed olid lainetel ja mõlemal valjul meremehel püksisääres. Jõudsime ca 300 meetrit läänesuunas sõita. Saime suure, ankrus oleva, pargase taha just moment ennem, kui järjekordne reisikatamaraanlaev meist mööda kihutas, jättes endast tahapoole kohutavad lained.

            Pargase taga varjus, läitsime kumbki sigareti. Suurest erutusest kätevärinal suitsust rahu tõmmates, oli näha, kuidas kumbki mees endaga võitles. Arutasime sunnitud rahuga olukorra tõsisust. Oli selge, et tuleb siit kiirelt minema saada ja kahjuks peavad nägemata jääma Londoni kultuuri suurmälestused. Otsustatud! Piilusime veel ümber nurga ja täiskäigul minekut. Kõigepealt Lõuna kaldasse ja siis itta. Meie kiirus oli müstiline 14- 16 kmh. Oli languse aeg + suurte vihmade tõttu Põhjamerre kiirustav vesi. Kui parasjagu suuri laevu lähedusest mööda ei kihutanud, oli aega tõdeda, et meie V-Kindlus on sellises olukorras täitsa tasemel. Hirm hajus tasapisi. „Kihutasime“ allavoolu mööda Canarian Warf´ist, David Beckhami üüratutest jalgpallikooli angaaridest, kuulsast vigurlennukite võistluskohast, ja lõpuks ka Londoni Tidal Barriers´idest. Kesklinnast väljudes jäi vähemaks ka praame ja katamaraane. Vesi rahunes, aga kiirus jäi samaks.

            7me paiku jõudsime Thurrock jahtklubini jõe põhjakaldal. Otsustasime peatuda, et varuda bensiini ja toitu. Kiiresti tõmbasime endile klubi-inimeste tähelepanu. Need inimesed olid tõesti lahked ja silmnähtavalt mures meie pärast. Nad nõudsid, et me rohkem edasi ei sõidaks see õhtu. Viidi autoga bensiinijaama ja poodi. Meile õpetati ja selgitati tõusude ja mõõnade tugevust ja iseloomu. Kõiki trikke ja nippe sellega seoses. Infot tuli kohutavalt palju. Meil polnud ju eelnevalt absoluutselt selle alaseid kogemusi. Tõesti- vesi tõuseb ja langeb iga kuue tunni järel, ning kõrguste vahe kuni 7 meetrit! Kui kinnitasime paadi poi külge, oli see tunniga jäänud kuivale, ja kaugel veest. Müstiline värk.

             Hakkas sadama. Klubi inimesed lubasid meil telgi sättida hoone taha. Pidime koos telki jagama. Ennem aga timmisime paar guinessi ja püüdsime donkadega kala. Sain 3 angerjat. Isa ussid neile too õhtu millegi pärast ei maitsenud. Vesi tõusis väga kiiresti. Kesköö paiku läksime välja teenitud unele.  

 

            27 juuli. Hommikuks olid lehmad meist isu täis nuusutanud, või ajas nälg nad tagasi rohelise peale. Ma lasin kohe õnge sisse, et ehk saab veel kala. Tegime maitsva kohvi ja sõime särjesaia, mis maitses no ikka väga.  Järsku kork vajus väga tasa veealla ja tuli siis uuesti nähtavale. Ma siis kerisin välja, et on nagunii põhja kinni jäänud. Aga ei, ussiga konksust hoidis ahnelt kinni korralikult mõõdus jõevähk. Miks jõevähk, keda kutsutakse vee puhtuse indikaatoriks, elab sellises kohas? Need kanalid ei saa ju puhtad olla.  Igaljuhul tõmbasin ta paati. Oli laia sabaga, st emane. Siis oli hasart suur. Isaga kohe nataehitus käsile. Tegime telgipulkadest kolmnurga, millele põimisime kalavõrgu. Selle ühendasime spinninguga ja nii ta läks. Seda ei tea, kas väljas oli juba liiga päev või oli see vähk, mille õngega sain, ainuke siin, igaljuhul paariline jäi talle saamata. Solgutasime natta seal paar tundi, maitsev kanakints söödaks, kuid ei miskit. 9 paiku hakkasime sõitma. Iga km peale jäi 1 v rohkem lüüsi. Tüütu. Meil ju õhtuks plaan Londoni jõuda ja on kokkulepitud kohtumine Claudia ja lastega.

            5 paiku olime Londoni lähistel. Veeteed viisid linna läänest, nii et sõitsime väga lähedalt mööda suurest Heathrow lennuväljast. Seal on ikka väga tihe lennuliiklus. Maandub ja tõuseb üks katkematu lennukite rodu.

            Kanalid muutusid taas väga räpaseks. Ringi hulpis palju kilekotte, plast pudeleid, purke je veel igasugust jama. Kilekotid on eriti tüütud sest kui mõni meie propellerile ette jääb, takerdub see sinna kinni, ja meil ei jää muud üle kui seisma jääda ja puhastada. Millegipärast ulpis seal ka palju puuvilju, alustades kookospähklitest ja lõpetades mandariinidega.

            Kl 7 st saime Claudia ja lastega Little Venice ´is kokku. Tegime neile sõitu ja rääkisime meie reisist. Isa läks nendega koos öömajale, et riided pesta ja akud laadida. Mina jäin paadiga omapead. Sain jutupeale ühe noore mehega, kes pärit Tsehhist. Ta on kõrvalasuva tänava turvatöötaja. Ainsaks ülesandeks on raadio kaudu teatada korrarikkumistest ja kahtlasena tunduvatest asjadest. Tsehhis ta pidas ajaloo õpetaja ametit ja kirus kui tüütu see inglismaa on, ja et tahab kiiresti tagasi kodumaale minna. Mul oli kõht väga tühi ja uurisin temalt, kus saab sööki tuua. Mind juhatati ca 20 min jalutustee kaugusele Paddingtoni keskusesse. Lahkelt lubas tsehhimees paadi sinna jätta ja ka sellele aegajalt pilgu peale visata. Poes varustasin ennas toidu ja mõne õluga, et õhtu kiiremini läheks. Paadijuurde naastes istus seal kai ääres pingil kena tüdruk……….

 

            24. juuli. Tere Päike! Väga tahaks teada, millega ilmaennustajad tööajal tegelevad. Nad võiksid ju paar päevagi õigesti asjadest aru saada. Igaljuhul jah, ilus ilm. Päikese soojuses kõik auras. Muinasjutuline vaade. Panime kohvi käima ja eelmisel õhtul kogutud ussiga söödetud õnge vette. Isa läks eemale idüllilisi pilte tegema, seni kui ma hommikusööki meisterdasin. Korraga nägin silmanurgast kuidas õngeritv tõmbas. Sain kanalite esimese kala- ilus latika-poiss. Isal oli ka hea meel kui naases. Kahjuks jäi äkise tegemine ära, sest meil polnud soola. Asja läbi kalasilmade vaadates, oli tal ka vist päris hea meel, et meil soola polnud. Lasime ta tagasi vabadusse. Meile, saarlastele, on see kalapüük ikka tähtis. Ilus hommik ja kala tegid tuju heaks- mõlemal mehel. Isa teatas, et Braunstoni tunneli ette on tekkinud suured punased sildid „ TUNNEL  CLOSED“. See otsus eelmine õhtul sellest läbi sõita, oli ülivajalik.

            Eelmisel päeval läbitud lüüsid tõstsid meid taas kõrgemale- 121 ümp. Tänased 16 lüüsi olid kõik langevad ja päeva lõppedes olime laskunud 72 ümp.

            Nelja paiku pärastlõunal jõudsime uue, veel pikema tunnelini, millel nimeks Blisworth Tunnel. Tervelt 3057 jardi.  Meie sõidu pikim. Jälle oli näha ilusaid mineraalide purikaid. Valged olid kivikõvad aga punased pehmed ja pudedad. Oli korralik tunnel. Sõidupäeva lõpetasime kaheksa ajal. Sättisime telgi tööasendisse ja hakkasime rahulikult kala püüdma. Ei saanud ühtegi. Aga pole viga, soola nagunii polnud. 

            18.juuli. Ärkasime mõnusalt telgist ja paadist. Meil on varustuses kaasaskantav kohver-gaasipliit, millel keetsime 4 muna, munakeeduveest sai ka ühtlasi ökonoomsuse mõttes meie kohvivesi ja praadisime peekonit, mille rasvas omakorda leotasime saiaviilud. Pannilabidat meil pole ja noaga potipõhja kraapimisel lisandus meie peekonile hulgaliselt alumiiniumi.   Sellised hommikusöögid on parimad. Meil kulus paar tundi, et sorteerida asjad ja leida kõigele oma koht. Eelneval õhtul jäime peatuma 1 km kaugusele meie esimestest lüüsides. Õigemini lüüside kaskaadist- kokku 21, meie teekonna suhtes langevat lüüsi. Need ehitati 18 saj. kaubaveoteedeks. Hobused tõmbasid pikkade köitega kuni 23 meetriseid pargaseid.

Meid pandi paari ühe kanali paadiga, mille just olid ostnud mees ja naine. Mees oli väga närviline, sest ta ei osanud üldse sõita ja muudkui süüdistas oma väikest tublit naist igas apsakas mis ta tegi. Proua muudkui jooksis koos minuga nende kraanide vahel ja kirus oma saamatut meest. Muidu oli naljakas vaadata, aga samas ka vahest meie väikesele alusele ohtlik. Ütlesin lõpuks onule, et meil aega on ja sõitku rahulikult. Asi mõjus ja edasi läks suhteliselt rahulikult. Seal töötab lüüsivaht ka, noormees, kes oli nõu ja jõuga meile alguses abiks. Tema kirus noorukeid, kes on omale kanalite võtmed soetanud ja ujuvad lüüside vahel. Keeravad lahti kraanid ja hüppavad täispuhutavate madratsitega möllavasse vette. No on jobud jah, sest nii on segaselt ohtlik. Laskusime kokku merekõrguse suhtes ca 70 meetrit. Alla jõudes olin füüsiliselt täitsa läbi. Isa keeras paati ringi ja roolitõmmitsa plastikust kinnitusmutter tuli lahti, sest vint andis üle. Läks veerand tundi remontimisele. Kasutasime kaablikrõpse ja toru klambrit, millega tõmbasime mutri tugevasti vindile peale. Helistasin ka Wigan´i offisi, millest jälle lähedalt mööda sõitsime, sest eelmine päev unustasin osta võtme, mis meie teekonnal  avab dushi ruumid ja wc´d. Läksin sinna ja tädi Ruthil oli väga hea meel kuulda, et meil kõik laabus. Võti maksis 5 naela. Andsin neile ka meie weebiblogi aadressi, et nemad ka meie käekäiku saaksid jälgida. Mõnusad inimesed. Käisin veel poes. Vaja oli patareisi ja sööki. Oli veel paar lüüsi meie teel. Peatusime hämaras, paar km ennem meie rännaku esimest tunnelit. Nimega Preston Brooke Tunel 1239 jardi. Head ööd.  

 

      17. juuli.        Suure päeva  hommik . Saime kodust välja 8 paiku. Minu hommikune missioon oli leida korralik paaditreiler, mis oleks legaalne ka kiirteel. Isal oli palju veel V-Kindlusega teha. Sõitsin järve sadama poole, et uurida, kas saab üürida. Samal ajal helistasin Tim´ile kes on English Lakes Hotel Group direktor-omanik. Ta oli puhkuselt tagasi õnneks ja ütles et tal on treiler täitsa olemas ja pole selle vastu midagi, et laenań. Sõitsin kohe sinna kus ta spets minu pärast kohale tuli. Peale treileri laenamise andis ta ka mulle 3D kajaloodi, mis näitab sügavust ja kalu kah. No nii lahke kuju. Sõitsin kärmelt kuuri alla kus meie alus oli juba pakitud ja kola täis. Vintsime selle treilerile. Käisin veel kodust läbi, parkisin auto mõnekuulisele puhkusele ja selgitasin tsehhi evale oma toaga seonduvaid asjaolusi. Selleks ajaks oli Simona ( leedu sõbranna) oma auto ettevalmistanud ja Richard ka minekuks valmis( sõber kes pidi auto ja treikuga tagasi sõitma, sest simona ei julgenud.). Ütlesin, kõigile tsau ja  siis kuurijuurde. Kl. 2  haakisime paadi sappa ja olimegi teel. Simona diisel audi 1,9 tõmbas meid ja meie koormat mingite probleemideta. Olime ca 10 min teel olnud, kui hel Ian kuurist, et mehed te unustasite oma aerud maha!  Polnud midagi parata, aerud peavad olema ja keerasime ringi. Ian oli juba vastu sõitnud vahepeal asuvasse bensukasse.  Saime mõlad ja olime uuesti teel. Jõudsime Wigan´i kus oli British Waterways Office ja kokkulepitud, et saame sealt oma kanalite ja jõgede load. Tänu GPS TomTom, mille järgi sõitsime, tiirutasime linnas mitu tiiru, et leida aadressi. Eriti tobe masin ikka küll, viis meid mitu korda kesklinna,kus ei olnudki aotode teid vaid jalgrajad-platsid ja ühesuunalised tänavad. Helistasin siis  Office ja nemad juhatasid lõpuks meid kohale.

            Saime seal sujuvalt kõik asjad korda. Luba käes ja makstud- 2 näd 32.22 naela. Kl oli pool viis kui hakkasime uurima kohti,  kus oleks võimalik paat vette lasta. Tädi Ruth sekretäri lauas oli nii abivalmis. Helistas läbi palju kohti, aga asjata, sest enamus inimesi lõpetas tööpäeva pool viis ja lülitavad telefonid lihtsalt välja. Saime kontakti kohaliku regiooni kanalite haldajaga Simon´iga , kellega rääkisin isiklikult ca 20 min meie plaanidest ja põhjustest. Ta tundus alul päris lahke vennike ja lubas teha paar kõnet ja siis offisi numbril tagasi helistada. Ootasime Ruthiga kuni kell oli 5 , aga kõnet ei kuskil. Siis pidi Ruth koju minema ja palus ennast asendada ühel teisel tädil. 5.15 ikka kõnet ei kuskil. Palusin, et nad ise helistaks. Saime  Simon´i kätte paaril korral proovimisega. Ta püüdis tagasi hel, aga offisi telefonid on sätitud nii, et kl 5 kukuvad automaatselt kõneposti. Uudised olid pahad- st. ei ole kohta sellisel ajal ja inimest, kes meiega tegeleks. Jutt läks veel selleni, et kas meie paat on üldse tehniliselt kontrollitud. Selgitasin talle mitu korda, et meie paat, ankeedil olevale skeemile kohaselt ei kuulu üle vaatamisele. Aga nii jäi, ma ei tahtnud rohkem torkida ka, sest võimalus jääb seda väiksemaks, kui veel tähtsa nina tigedaks ka ajan. Soovitati tagasi sõita ja homme uuesti proovida. No täitsa lõpp- mul suunurgad tõmblesid ja nutumaitse suus. Läksin õue halba uudist teatama. Tagasi ei saa minna, sest pole kuhugi minna, kuna toa ju üürisin edasi juba. Ja kes meid järgmisel päeval uuesti saaks siia tõmmata ja veel treiler kah lubatud õhtul tagasi viia.  Kirjeldamatult abitu tunne. Samal ajal kui õues asja arutasime, tuli sealt kontoris välja kaks noort meest. Küsisn, et kas nad ehk teavad mõnda kohta, kus saaks kanali äärde autoga sõita ja lihtsalt kola välja visates 4 mehega paat üle ääre sisse kikerdada. Mõne minuti pärast tuli ühele neist meelde, et ca 40 min kaugusel on kaldteega kanalisadam. See pidi olema meie koht ja viimane võimalus. Isegi kui on väravad kinni, saame mõnelt inimeselt avamist paluda, sest nad ju elavad ja puhkavad seal. 

            Kohale jõudes leidsime eest lahtise värava ja korraliku kaldtee. Kas tõesti ikka peale 3 näd kestnud ülirasket aega meie plaan õnnestub? Töötajatest kedagi kohal polnud. Otsustasime nelja ahvi nobedusel paadi vette lasta ja teised treileriga koju saata, et ära poleks enam võimalik minna juhul kui keegi peaks meid ära ajama tulema. Samas polnud ka keelumärke, mis ei lubaks kaldteed kasutada ja maksmisest ka juttu ei olnud.

             Lõpuks ometi olime kolmekesi kanali ääres- mina, isa ja V-Kindlus. Milline pinge langus ja mentaalne erektsioon?  Raske on kirjeldada seda tunnet. Tegin juttu sõbraliku moega mehega Lee, kes oli kanalielu elanud ca kuu aega.  Positiivsest jutust tuli rahu uuesti hinge. Küsisime isaga palju teema kohaseid küsimusi. Varsti ilmus kohale 1 uudishimulik noor pere, sest meie iseäralik paat hakkas neile silma. Tegemist oli Harry, Ann ja nende tütrega, kes elavad kanalipaadis Arryann juba 10 aastat . Näitasime neile meie ajalehelugu ja selgitasime reisiplaane. Lahkesti andsid nad meile Winlass`i ( väntvõti lüüside avamiseks) ja vandalismi vastase luku võtme. Puudu oleva kanali kaart-raamatu ja veel kanalite ajaloo raamatu. Nad rääkisid, et nad ostsid selle rongivagunit meenutava „kitsaspaadi“ 10 aastat tagasi, rendivad sadamakohta (2000 naela aasta)+ kanalite maks(500 naela aasta). Mina maksan toa ja ühisköögi eest ju 3600 naela aastas. Neil on pesumasin, telekas, külmik ja kõik mis eluks vajalik. 3 kupeetüüpi tuba ja suurtuba. Nii lahe. Harry viis meid vaatama esimesi lüüse, mis autoga sõites ei olnud kaugel. Selgitas nende põhimõtteid, ohtusi ja trikke.

            Päike hakkas loojuma. Tänasime kohalikke tublisi inimesi ja hiivasime ankru. Sõitsime pool tundi- kuni pimedani. Sättisin oma telgi kanaliäärde. Kanali äärses üks pool kuulub riigile, st seal võib telkida kui ei takista ratta- ja jalgsi liiklust. Jõime teed. Isa magas paadis, sest kahekesi sinna ei mahu. Tuli väga magus esimese reisiöö uni.

 Hi friends!. sorry that had no time to publish stories jet. im trying to get that done within few days. just added few albums. we moving steady at avarege 4-6 mph. so far done 74 loks.at the moment sanden village pub. hard work. weather is not makeing it easy. tomorrow we hope to be birmingham. u´ll  see diary soon. (im better with chainsaw than pen). 

  vabandan, sest pole veel mahti saanud, päevikut kirjutada. tekst tuleb mõne päeva jooksul. seni vaadake pilte! muidu on kõik ok ja liigume järjepidevalt 8 kmh. olge tublid. 

  14. juuli.   tänaseks on plaanitud kange päev. seal kus need 3 hiiglast maha saagimidel on. võtsin rendist nädalalõpuks võsahakkuri kaa, et saaks kõik risu peeneks jahvatada. see hea kraam- umbrohu tõrjeks, jalgaradade katteks jne. seega ka kaob probleem, kuhu see hunnik vedada. skeem on jälle sama- isa teeb paati ja mina koos truu sõbra andrewga, mässame minu töödega. oli veel 1 kuusk alla võtta- suts lühem kui esimene. oli raske tööpäev. midagi erilist ei juhtunud. kl 22 lõpetasime, sest läks pimedaks. püsti jäi veel ca 10 m ilma oksteta puutüügas. eelmistel päevadel kogunenud oksad jõudsime ära hakkida. isa oli ikka veel v-kindlusega ametis. mu keha on füüsiliselt täitsa läbi. ja vaim ka tuhm.

   15.juuli. otsustasin, et teen andrewle kingituse sel hommikul. hommikukohvi ajal ostsin talle lennupileti liverpool- riga ja tagasi. 22 aug- 14 sept. teadsin, et tal nagunii midagi targemat teha pole. ta on mind niikaua aidanud ei millegi eest. reisida talle meeldib ja Eestist on ta kuulnud sadu lugusid, et oleks just paras aeg tal omasilmaga asja vaadata. oh sa poiss, ütles ta mulle sulaselges eesti keeles, kui talle teatasin seda uudist. tal suu oli ikka päev otsa kõrvuni.  ma ei taha teid enam eriti piinata sellise tööjutuga, aga jah, päev kulus kõva töötähe all. selles päevas oli midagi väga erilist- nimelt minu viimane tööpäev! eks see andis palju särtsu juurde. mõnus oli mõtelda, et viimased liitrid higi ja ongi " puhkuse aeg" käes. lõpetasime kl18. ma pole juba mitu päeva käsi paadiseks teha saanud. aga isa on, ja palju. õhtul tuli tamme rants liverpoolist koos pruudiga külla. mul oli smas palju sebimist veel. neil ei olnud vähimatki selle vastu, et tunnikese paadikuuris andrese seltsis olla ja meie vaimusünnitist- kätetööd imetleda. lõpuks sain sõidud sõidetud. kell jälle palju. ranc ja anja on esimesed kes otsustasid meid väga lahkesti 50 naelaga toetada. algul tundus imelik, et nad pakkusid, aga pikema jutuajamise peale olin nõus. otsustasime niimoodi, et ostame selle eest, midagi oma äranägemise järgi, reisiks vajalikku. suur aitähh teile. kl23 magama.

    16 juuli. üle pika aja sai hommikul ärgates tööriiete asemel panna teksad ja tavalised riided. päev puhtalt sebimiseks. palju jooksmist ja sõitmist jälle. nagu tüütu bürokraatiakumm, mis venib ja venib siin maal. alles täna selgus, et juba pikemat aega plaanitud reisi alguspunkt, tuleb muuta. selgus, et inglismaa pikimast tunnelist ei saagi muude paatidega läbi, kui ainult kanali tüüpi  "narrow boat". sede nende weebil kirjas ei ole ja eelmistel telefoni vestlustel ka keegi ei suvatsenud mainida. hea oli, et nüüdki välja tuli. läheme kanalitesse hoopis manchesteris nüüd. samas kahju, oleks kohe hea seiklus olnud 5.5 km maa all sõita. aga pluss on selle asja juures see, et võidame sellega 2 päeva kallist aega tagasi. helistasin ka uuesti asutusse, mis väljastab kanalite-jõgede kasutamise litsentse, kuna need pole veel meieni jõudnud. juba pea 3 nädalat ootame, kuigi weebilehel oli ootamise aeg 7 päeva ja helistades öeldi, et kuni 2 nädalat. 1 lahke häälega naisterahvas lubas kohe asjaga tegeleda ja helistab mulle hiljem tagasi. helistaski. teatas suurimate vabandustega, et meie paberid on kaotsi läinud. kuna siin riigis liigub selliseid A4 formaadis pabereid päevas kümneid tuhandeid tonne, siis pole see mingi ime. andsin tädile viisakalt andeks.  peagi leidsime tekkinud uuele olukorrale kompromissi. homme kui oleme teel manchesteri poole, põikame läbi kohast, nimega wigan. seal asub nende lähim kontor, kus asjad kiiresti korda lubati ajada. endiselt on õhus treileri probleem. mingi tagavara käkats on, aga kas see meid ilma laiali lagunemata niikaugele on nõus tõmbama, ei tea. kl on nüüd 1 öösel. isa oli ka nii kurnatud moega ja kobis kohe magama kui tunnikese eest koju jõudis. homme jälle varajane start, sest tundub nagu asjad mis teha, ei lõpe kunagi. täna õhtul on ka viimane voodis magamine ja interneti püsiühendus. ennem õnnestus veel minu ja andrew ühispingutustega saada omavahel tööle minu JVC kaamera ja arvuti. seega ikka midagi on võimalik filmida ja otse arvutisse laadida. hea. see, millal meist jälle kuulete, näitab juba tulevik. iseasi kui keegi soovib helistada ( +447837949646). püsige lainel ( nagu meie) 

    9 juuli. võite arvata kui hea meel oli ärgata kui lahtisest aknast ei kostunud vihma pladinat. tänaseks oli plaanitud suure töö alustamine- st. 3 suurt puud maha saagida. hommikupoolik kulus asjade sebimisele, niiet tööle jõudsime alles lõuna paiku. pidin alustama ühest hiigelsuurest vaskpöögist. kuna on tegemist rahvuspargi aladega, siis otsustasin igaks-juhuks üle kontrollida rahvuspargi peastaabist, et kas üldse tohib seda puud saagida. hea oli et helistasin. minu kontakt isik marina uuris oma arvutist , millega tegu ja palus,et ma kindlasti ootaksin selle tööga kuni kolmapäevani. ta peab ise kohale tulema ja üle vaatama.leppisime aja kokku. mulle isegi meeldis see mõte, sest see puu on tõesti pirakas ja pool sellest kaardub yle maja katuse, ning on ohtlik ja palju palju oksi ja lehti. teatasin peremehele uudised. ega ta just eriti õnnelik polnud, see oli tema jaoks kõige tähtsam, sest igal aastal on kõik kohad paksult lehti täis- nii katus, vihmavee torud ja hoov. see tähendas,et saame alustada suurest ebaküpressist (24 m). töö läks jõudsasti, sest  mind aitasid andrew ja isa. ronimine oli raske- nagu alati, kui puu diameeter on suur (kännul 1,2 m). kella 7meks saime puu ilusti alla. hinnasees on ka pakkudeks saagimine, mis siis ka  tunniga tehtud sai. mu suur saag on võimas ja kiire. õhtul läksime veel v-kindlust nokitsema. isa jäi veel kauemaks sinna. mind kutsus üks sõbaranna filme vaatama ja niisama vedelema. keha oli nii väsinud, aga siiski läksin. parkisin auto ilusti tänava äärde, nagu tavaliselt. kui hommikul 2 paiku tagasi autoni jõudsin, avastasin, et mu armas logo, punase varrega kirves, on katuselt lahti kangutatud ja ära virutatud. no tuju läks nii pahaks- kellele on minu toredat kirvest vaja. seda ei saa isegi kasutada, sest oli metall plaadile keevitatud( kes tahab vaadata www.hot.ee/treeservices). nähtavasti keegi baarist kodupoole teel olles, tegi väheke "nalja ". jobud sellised. ja katuseluugi ka tegid katki. 

      10 juuli. kui hondamehe juurest mootori ära tõin tookord, unustasin sinna käsijuhtimise kangi. väärt kraam. otsustasin järgi minna. isal ka oli vaja igast nodi v jaoks. otsustasime koos minna. käisime läbi veel ehituspoest ja video- tehnika poest. viimasest sain jama uudise. lainurk objektiivi pole kuskil- tellides saaks 2 nädala pärast. mu suur unistus reisifilmi tegemisest jääb seekord vist unistuseks, sest alguses ei saanud head kaamerat ja nüüd isegi mitte ainsat vajalikku juppi mu vanale jvc´le. kurb. aga eks ta ole oma süü kah.  ingliskeeles on selline ütlemine " 6 P" mis tähendab: Proper Planning Prevents Piss Pure Perfomance. õige on kah. eks ikka veic ju saan filmida  kah... pean ainult kaamera ja arvuti omavahel suhtlema saama, et alla laadida saaks vahest. viisin isa esimest korda kanalite juurde. ohsaa, kus ta läks õhevile, kui vaatas seda meeleolu ja stiili. vaatasime neid vennikesi, kes on paatidel oma aja nii maha võtnud, et nende liigutused tundusid kui aegluubis. see on see stiil siis, millesse me varsti sukeldume. naljakas oli vaadata neid.

  koju jõudes helistasin standedge tunneli meeskonnale. sain teada, et see lõbu meil sealt läbi sõita, maksab 45 sterlingit. ja elektri mootor tõmbab paate selles suunas läbi ainul 2 korda nädalas- kolmap ja reede hommikul kell 8. 30. no mis parata. algul mõtlesime veidi plaane muuta ja seda aega - raha mitte raisata. kui d hiljem sain jälle uue ja ahvatleva tööpakkumise. ja mõistusega võttes sain aru , et nagunii unistatud pühapäevasest stardist midagi välja ei tule. lihtsalt puhtfüüsiliselt ei jõua kõiki töid valmis mis vaja- arutasime  isaga asjad läbi. tal polnud paaripäevase viivituse vastu midagi ja seega saama ka ikka plaanitud tunnelist läbi sõita. panime siis stardipäeva paika- 17 juuli.

  õhtueel läksime andrew´ga ühe vanaproua hekke ja põõsaid pügama. kuni kella 7meni. siis hakkas rugby klubi koosolek. arutati finance ja strateegiaid. raha ja mängijaid on juurde vaja- sellel hooajal saame päris treeneri- kuulus tgelane sellel alal- olla isegi telekas näidatud vahest. nimi oli mulle küll võõras. enam ei tohi trennist puududa, kui tahad väljakule saada. läheb karmiks. peale miitingut läksime isale appi v juurde. meie päevad on nii pikaks veninud nyyd. kurnatuse tunne.

    11 juuli. hommikul kl 8.30 oli kohtumine minu töökohas rahvuspargi tädiga. vaatasime puud üle ja arutasime asjad selgeks. õnneks otsustati, et pööki ennem oktoobrit ei puutu. siis kui lehed maas, on puust hea ülevaade. siis tuleb eemaldada mõned suuremad maja kohae kalduvad tüveosad. varem ei tohi, sest suviti lendab õhus sadu erinevaid seen-eoseid, mis rõõmsasti endale pöögi tüvest kodu saaksid, ja selle ajapikku lihtsalt ära mädandaksid. alustasin väga pika kuusega. 28 meetrit kõrge. see on minu tööajaloo kõrguselt teine puu, mis alla võtta tuleb. esikohal siberi seeder 30 meetrit. sealt on super ilusad vaated. ja ilm oli mõõdukalt tuuline, mis latva päris tublisti kõigutas, niiet vahest kohus kõdi hakkas. helistasin kohalikku ajalehte, et arutada, kas nad on huvitatud meie reisiplaanist. huvi oli palju ja leppisime kokku neljapäevase kohtumise- kell 10 hommiku low wood hotelli kail (see koht kus 3 a tagasi veesuusa instruktorina töötasin). lõpetasime töö jälle 8ksa paiku. ronimine on füüsiliselt väga kurnav. kogu keha musklid töötavad. vahest, peale rasket turnimispäeva, valutavad isegi sellised musklid, mille olemasolust pole ennem aimugi olnud. no aga ma ju saaremaa mees ja ei nurise- hambad risti ja edasi. elu peab olema väärt elamist.

     12 juuli. ärkasime  isaga kl 6 hommikul. sest ees tähtis kohting ajakirjaniku ja fotgraafiga ajalehest "West Morland Gazette" (tiraaz 50000) paadile kiirelt vidinaid külge kruvides rüüpasime termoses toodud kohvi. nii kiire tempo peal. vahest tundub , et kõik mõtted peas jooksevad puntrasse. jõudsime aegsasti kokkulepitud kohta. seal ka, mu endised kolleegid ja muud inimesed vaatasid huviga, sest täna paat ju esimest korda avalikkuse ees. nüüd tuli kõige huvitavam ja kaua oodatud moment- v-kindluse vette laskmine. te vaadake ise uuest albumist pilte. hõljub veepeal nii kenasti. mul hakkasid rõõmust põsed päris õhetama. tegime esimesed hääled kah. käigu- ja roolihoovastik töötab väga hästi. esimene auring kuulus minule. super tunne-vedas suu ikka pikalt kõrvuni. siis just jõudsidki kohale kaks nägusat naisterahvast, kellest 1 oli siis reporter ja teine fotograaf. ajasime nendega pikalt juttu. selgitasime miks, kuidas, kus kaudu, kui kaua jne küsimusi. neile meeldis väga. kui kirjatükk valmis ja piltidele poseeritud, läksime isa ja andrewga katsetama. isa sõitis, mina katusel ja andrew salongis. selgus mitu tähtsat asja. tippkiirus 10,6 kmh. katsetasime kruiisi laevade lainetes nii külg- kui ka risti laines- päris stabiilne putukas. pole hullu. andrew avastas salongi suure lekke. ankru kinnitamise poldi vahelt paadi ninast, pritsis vett sisse kohe lahkesti. ei olegi nii v-kindel siis:) isa sõitis paadiga mike  juurde kus ma tavaliselt oma paate hoian, sest paadkärul läks velg pooleks kui kummi pumpasin. nii roostes sellest veeskäimisest. sõime hommikust ja siis meie andrewga läksime uut puud mahatama. jälle kuusk. aga mitte nii suur seekord. isa sõitis autoga ja järelkäruga meie kasutuses olnud kuuri korrastama- viis ära kõik tööriistad ja materjalid.

    õhtuks olin kutsund tänuavaldus koosviibisele mõned inimesed, kes on mind palju palganud ja moraalselt toetanud. lõpetasime töö juba 5est. isa tuli järgi. viisime andrew koju ja ise tormasime kiiruga poodi, et 7meks kohal olla. ostsime kõike maitsvat- vahuveini, õlusi, kõikvõimalikke suupisteid. jäime isegi veidi hiljaks. kohal oli kümmekond inimest. andsin neile põgusa ülevaate meie plaanist ja vaatasime kaartidelt planeeritud teekonda. õnnistasime v-kindluse ka korralikult vahuveiniga. sõime- jõime- oli hea, et midagi sellist oma abistajatele korraldasime. paljud keda kutsusin, ei saanud kahjuks tulla.

    kui üritus läbi, sõitsime kuni pimedani niisama ringi ja limpasime mõned õlud. nautisime kaunist õhtut.

     13. juuli. magasin suht kaua- kuni 9.30. paksu vihma sadas jälle.lehes ilmus ilusa pildiga ja poole leheline artikkel " two man in a former hire poat to estonia". vägev vaadata. netis on ka jupp sellest, ajalehes on pikemalt vt.http://www.thewestmorlandgazette.co.uk/display.var.1541808.0.two_men_in_a_boat_to_estonia.php

 võtsin isa appi ja läksime tegema uut tööd. no nii tüütu päev. vahet pidamata muudkui sadas. mõlemad üdini märjad. kuid vapralt saime ikkagi missiooni sooritatud. vaja oli maha võtta 8  pööki ja 1 põldvaher. jälle palju ronimist. huhh. koju saime jälle kell 8. kuum vann ja head kalavõileivad tegid olemise jälle elamis väärt. ja nüüd ma siis istun siin ja trükin, et teil midagi lugeda oleks. kell juba 2 öösel. õudne mõelda, et 5 tundi ja jälle uus ja raske päev ees. head ööd.  

   

 

      7. juuli. laupäeva kohta oli täitsa mõnus ärgata. eile välja ei tikkunud. vaja säästa kõik mis võimalik. midagi tähtsat tööks polnud plaanitud. otsustasin minna rugbiklubisse ja selle metsiku hunniku oksa-ja lehesodi ära põletada. see ei olnud sugugi kerge ülesanne, kuna oli ju 3 nädalat juba jutti sadanud. andrew tuli ka appi mulle. tõime ehituspoe tagant mõned katkised euroalused, et algatuseks oleks kuiva materjali. paar nädalat tagasi proovis andrew seda lõket  bensiiniga käima panna. valas seda liitrijagu keset hunnikut ja siristas ca 3 meetrise "süütenööri", ise kinnitades, et nii on täitsa lihtne. ma aimasin muidugi kohe mis järgmiseks sünnib, kui ta oma välguka taskust võttis. niikui ta seda kraapsas sinna, käis üks tume mütsakas ja kogu see krempel plahvatas põlema, millepeale vaene vennike nii ära kohkus. kargas püsti ja kaotas seal sopasees tasakaalu, ning kukkus plärtsti maha. sedasi, et tema ylekaaluline keha tundus hetkeks nagu pannile lastud muna, mis murdosa sekundiga jälle endise kuju taastas. mul muidugi hing naerust kinni, kui ta ennast yleni sopasena, kärssanud käe-ja kulmukarvadega, sealt püsti kikerdas. kahju oli, et ei mõistnud kiirelt kaamerale seda jäädvustada- see oli üli koomiline.   igaljuhul tegime seekord õigesti. tööd oli seal palju. sedasi hunnikust lõkkesse ümberlappides kasvatasime suure tule, mis põletas risu kiiresti. saime seal enamuse tehtud.

       siis sõitsime isale appi. ta oli jälle jõudnud yhteist ära teha. no paat näeb ikka võrratu välja juba. meil oli juba nimi ennem valmis tegelt. aga nüüd siis ütlen teile ka. meie paadi nimi on V-KINDLUS. ostsin autopoest kleepstähed, milledega siis selle uhke näoga, paadi küljele sai kleebitud. tähtis moment ikkagi. saagisin veel salongile kummassegi seina kolm imearmast aknakest. V-KINDLUS on väga ilus paat nüüd.

   jätsin isa sinna omapead jälle. talle meeldib omi mõtteid mõtelda ja omaette nokitseda. mul samas ka veel palju asju teha. otsustasin andrew´ga minna minu puiduplatsile. seal veel palju kütet lõhkuda ja riita laduda. tahaks ikka, et plats jääks ilus ja puud kuivaks, kui ära lähen pikemaks.

    8 juuli. tehniline pool algab. viisin isa hommikul kuuri. võtsime mootori, käigukangi ja juhtimisetrossi kaasa. tõstsime mootori paika. minul oli täna plaanitud üks suurematsorti heki töö. selliste ülesannetega saan üksi kah hakkama ja jätsin vana hanso V-KINDLUSE hooleks ( või vastpidi ). mul töö edenes eduliselt, sest mul on vahva ja võimas kolme meetrine hekilõikur. pole vast mõtet hekipügamist teile siinkohal kirjeldada. sain seal vaevalt lõpetada kui helistas mees, kelle kuumaõhupalli meeskonnas ma olen, et kohe on vaja minna. helistasin ka isale kohe, et ruttu ruttu nyyd koju ja pangu ennast valmis. ta ju pole sellist asjandust ennem päris lähedalt näinud. saime just napilt õigeks ajaks kohale. pikalt seletamata jäi aga seekord jälle lend ära sest tõusis tuul. selles äris riskida ei tohi. siis lõbustasime õhupalli meeskonda hoopis sellega, et kutsusime nad vaatama meie paati. elevust oli kui palju!!! pakuti ikka valgete kitlitega inimesi meid aitama. kuigi nende silmadest peegeldus selgelt austus ja isegi kadedus, sellise ettevõtmise ette võtmises. 50nendates, väga moekas proua, juan, kes juba palju aastaid õhupalli tiimis tegutseb, palus luba et korra kabiini minna. lubasime muidugi. siis ta seal itsitas kümmekond minutit- kruttis ennast küll nii ja naapidi, ise suures vaimustuses. õhtul tegin kodus veel paberitööd- arveid ja hinnapakkumisi.  

 5 juuli. hommikul oli ok ilm, st sadas, aga mitte palju, ja hooti. sain eile pooleli jäänud tööd alustada. palusin isa appi, sest eile jalakaks nimetatud hiigelnulg oli suur ja üksi oleks raske ja ohtlik ka. kasutasime spets tehnikat, mis läbi plokkide ja aeglusti võimaldab puud sektsioonide kaupa kontrollitult maapinnale toimetada. ronimis piigid jalas, tuleb mööda puud üles ronides kõik oksad saagida ja kui oled sedasi tipuni jõudnud, on ainult järgi ladvaga puuroots. seejärel tuleb lõigata latv, mis ennem paigaldatud nööridega kinni püütakse. edasi juba paarimeetrised palgikesed samamoodi. läheb päris ruttu kokkuvõttes. kui puu oli maas, viisin isa lootsikut nokitsema, sest risu vedamisega sain ka üksi lihtsalt hakkama. kõik oksad vedasin rugbyklubi taga asuvale lõkkeplatsile, mida mul lubatakse salamahti kasutada.  kui see töö oli tehtud läksin isale appi.

    täna tuli tsehhist tore tüdruk eva, kes võtab mu elamise allüürile seni kuni reisime. seni kuni me lahkume, majutame teda kordamööda sõpradega. vedas, et leidsin kedagi sellist. tal pole isegi sellevastu midagi, et pea 2 kuud minu kolaga tuba jagab. lahe.

   õhtul läks muidugi eva saabumise tähistamiseks ja asi lõppes nagu arvata võis, kohalikus ööklubis wheelhouse. suitsetajatele oli õue, peaukse korvale, pandud telk kuna oli vihmane. pidu venis pikale.

     6 juuli. nagu aimate, oli hommik hiline. süda läikis ja janutas- nagu ikka. ajasin ikka vaevaga ennast jalule.

visine silmatilgad tegid päris ruttu minu pohmapunast läikivatest silmadest jälle normaalsed. olin täiesti unustanud et pidin hommikul ühe vanema proua juurde minema töid vaatama. käisin seal kohe ära ja ei olnud hullu, et lubatust hiljem jõudsin. helistati kinnisvara büroost, kellelt viimasel ajal olen palju töid saanud. kinnitasime järgmise töö. tegu hekitööga. kutsusin jälle isa appi ja saime kerge vaevaga, alguses suurena tundunud töö tehtud.  viisin papsi jälle meie lootsikuga tegelema. ise sõitsin lancasteri meie peamootorile järele.  töö oli valmis. mootorile on kinnitatud kaugjuhitavad käigu ja gaasi süsteemid, ning rooli mehhanism. sain ka tagavara propelleri, küünlad, õli ja muud nipetnäpet. eriti ilus on aga valge rool, mis nähtavasti varsti juba kalalimast ja töökatest kätest, värvitooni muudab. kogu hooldus ja jupid maksid 300 naela. veic kallis on aga mugavus maksab kah. kui tagasi jõudsin, oli isal juba põrand tehtud. laeplaadid olid ka välja saetud. kruvisime needki paika ja vahed täitsime paksu silikoonimöksiga. päev kirjas. 

       2 juuli. polegi veel õieti magama saanud jääda, kui juba pidime ärkama- kell 2 hommikul. ees ootas järjekordne garaaziuste paigaldamise päev. seekord tuli sõita oxfordi. siit  ca 5 tundi sõitu. jonathan, keda ma abistan, palus mu isa ka kaasa seekord, sest paigaldada tuli 6 ust. jõudsime sinna 10mne paiku, sest sõit oli väga aeglane. vaesel nissan terranol tuli tirida viie meetrist treilerit, mis oli kuhjaga metalli täis. seekordne uste tellimise põhjus oli peaaegu sama, mis heal farmeril mõni aeg tagasi. mustlesed- teada tuntud kurikaelad, söödavad seal kandis oma hobuseid. neil paistab, et öösiti und pole ja on väga igav. või on nad uneskõndijad? igaljuhul varastavad nad regulaarselt ümberasuvatest farmidest kõik, mis lukutaga või vooluall pole. peremees ütles, et midagi ei saa teha kah, sest kardavad oma elude pärast. sageli on juhtunud, et kes urgitsema hakkab, tehakse vagaseks. samamoodi kardab neid politsei, kes ei soovi miskit tegemist teha mustlaste sooritatud kuritöödega.   sinna see multi-kultuursus elu viib. Eesti- mu kallis kodumaa, ava silmad ja enneta neid probleeme!!!

     saime tööd valmis! minu lahkumissõnad peremehele olid, et pane seinad ennem püsti kui need kallid uksed ka ära virutatakse- sest uste vahele oli veel müür ladumata. karm on niimoodi hirmus elada. hale hakkas lausa. jõudsime tagasi kesköö paiku ja nagu võite arvata, kohe magama.

    3 juuli. päev algas heade uudistega! võitsin heade hindadega mõned tööd juurde, mis ennem reisi on ülitähtsad. päev kulus enamasti töödeks ette valmistamisele ja ka paadi ehitusele. isa tegeles rohkem paadiga, sest mul oli palju ringisõitmist. viisin meie " peamootori" lancasteri honda esindusse hooldusesse. tellisin ka kogu juhtimis- ja käigu-gaasi pikenduse süsteemi, st meie paat hakkab keerama roolist ja edasi-tagasi sõitma käiguhoovast. nagu päris!!!

    helistasin ka londonisse, thamesi jõge haldavasse keskkonna asutusse. tuli välja, et meil on tarvis eraldi luba, et sealt läbi sõita. no ikka eriti tobe süsteem. siin riigis peab iga liigutuse eest maksma, isegi siis kui tagasi liigud. arutasime seda teemat isaga ja lõpuks otsustesime, et sõidame sealt väga alandlikumoega lihtsalt läbi. kui keski ametnik meid kinni peaks pidama, siis ytleme viisakalt, et oleme nähtavasti asjast teisiti aru saanud, sest meil on olemas luba inglismaa kanalite ja jõgede jaoks, millel ei ole kirjas , et thamesil on omaette teema. võibolla sõidame sealt läbi hoopis öösel- on vähem liiklust ja kapitalistidest bürokraate. kui veel siiin metsades töötasin, siis mõtlesin sageli, kui mõttetut tööd ma teen. saagisin puid maha teadmisega, et palju sellest tuleb mulle tagasi- läbi postkasti, ja lisatud on kilode viisi trükivärvi. seega jah- selline otsus. sõidame ju ainult sealt korral läbi ja ühes suunas.

    4 juuli.     isa oli juba üleval kui ärkasin. kell oli juba 9 läbi. oli see vast magus uni. sõime hommikust ja läksime tööle. töö oli märg, sest sadas hooti. me sellest enam ei hoolinud, sest nüüd tuleb kiirustada. kõik asjad valmis, ja kaelast ära saada. tahaks juba kodu poole sõima hakata. tuli välja kaevata  paar väikest puud koos juurtega ja paigaldada immutatud puust autoparkla piirid. saime need asjad tehtud kella kaheks. hea meel on kohe kui midagi tehtud saab. isa tahtis paati nokitsema minna, sest ka sellega peab edenema. ma palusin oma sõpra, andrew´d, et ta tuleks mulle appi järgmist tööd alustama. saime juba paari tunniga enamuse valmis, niiet homseks jääb ainult üks lehis jupikaupa maha võtta. 7me paiku läksime andrew´ga ka isale appi. mul on alati niihea meel, kui selle kuuriukse hingede kriginal, lahti teen. see meie paat ajab lihtsalt naeratama. mingi maagiline tõmme meie vahel vist. õhtu lõpetasime kui hakkas juba ämarduma. põikasime pubist läbi ja loputasime neelud tolmust puhtaks maheda guiness´i õluga.

 

          1 juuli. käisin eile õhtul diskol. eriti peolusti sisse ei saanud. rahvast oli nii palju, et baari järjekorras ootasin oma nädalalõpu lemmikut ca 40 minutit- uskumatu. tänasest algas inglismaal suitsetamise keeld avalikes asutustes- klubides, pubides jne. küsisin oma tuttava turvatöötaja käest, et mis nyyd saab? ta arvas et tuleb palju jama- inimesi hakatakse välja laskma 10mne kaupa, seega võib oletada , et tekivad järjekorrad, nii nende seas kes pittu tulevad, kui ka nende seas, kes suitsetama kibelevad. aravata võib, et see toob kaasa ka joogiste suitsumeeste kismasi. pole ju enam need ajad, kus lasti rahupiibul ringi käia. veel on probleem, et inimesed hakkavad nähtavasti rohkem jooma, sest poolikut klaasi ei saa usaldada lauale jätta. esiteks on juhtunud, et mürgimehed selle ära solgivad ja teiseks, suitsult tagasi tulles, võid lihtsalt avastada, et seda pole enam. inimesed, kes baari järjekorras ei viitsi seista on selle lihtsalt omastanud, hoides ka sellemoega kallist naelsterlingit taskus kauemaks. seega jook januga rindu ja õue tubakat tirima. siin ma pole veel kunagi näinud skandinaavias populaarset snus´i, mis mõnel sellil ehk ka abiks oleks. aga ju inimesed ikkagi lõpuks harjuvad selle " kultuurse suitsetamisega"

        nii! tööpoolest saime ikka täna ka midagi tehtud. sõitsime isaga jälle kendalisse ehituspoodi. laadisime tarviliku puidu ja kraami peale.  ehitasime katuse karkassi ja värvisime. vaadake aga pite

        28 juuni. minu päev algas jälle kell 4 hommikul, sest oli järjekordne garaazimehe abistamise päev. seekord oli sõita "kõigest" 3,5 tundi. paigaldada tuli 2 ust. farm kuhu uksed telliti, oli täiesti eraldatud- ümberringi vaid mitmete tuhandete aakrite kaupa erinevate viljasortidega kaetud künklikke põlde. põhitegevus oli viljakasvatus ja sellealane alltöövõtt . majapidamises toimetas väga tegus, u. 80ndates proua, kes muidugi tahtis vägavägaväga uute inimestega jutta vadrata. selgus ka uste tellimise põhjus. asi oli alguse saanud paar aastat tagasi, kui perepoeg tegi tööd kusagil naabruses asuvale farmerile.  farmeril olid nähtavasti muud kulud tähtsamad ja otsustas töökale noormehele arved maksmata jätta. aeg venis ja järjepanu tehtud meeldetuletused " vilja" ei kandnud. asi läks kohtusse ja sealt see üksteise põlgamine alguse saigi. kättemaksuks asja kohtusse andmise pärast, otsustas paha naaberfarmer öösiti külastama hakata head farmerit, lõigates läbi traktorite-tõstukite hüdrovoolikuid ja torgates puruks kõik ettejäävad kummid. kahjud olid  suured, aga tõestada oli raske, sest kedagi teolt polnud tabatud. ühesõnaga hea farmer otsustas kogu oma masinavärgi  kuurialla paigutada ja meie paigaldatud uksed neid kaitsma. hea mõte.

    jõudsin koju jälle tüütult hilja- polnud muud plaanigi, kui nurruma kiirelt!

          29.juuni. magasin fie´le kohaselt mõnusasti une täis. ei pannud isegi äratust. peab ju pikaks reisiks ikka välja puhkama. ärkasin sellepeale, et kuulsin kuidas isa arvuti klaviatuuri klõbistas ja nähtavasti omi mõtteid küberajusse paigutas.

    päev tõotas tulla ju jälle jube, sest ilmateade teatas, et nädalalõpus sajab ca 60-70 mm vett taevast alla ja tormab. päeva prioriteediks otsustasime võtta paadiehituseks vajaliku ruumi otsimise. sõitsin ringi ja mõtlesin. käisin kendalis ja siis lõpuks sain kindlustuse meie reisile. oleme kindlustatud euroopa vetes kuni 12 meremiili kaldast- ka siseveekogudes. ainsana ei kindlusta see poliis meid la'  manchi väinas. meie lootsiku hinnaks arvutati 600 naela ja kolmanda liikme kahjuhüvitisena 3000000 naela. st kui me kuskil peaks mõnele suurele tankerile kogemata augu keresse sõima, siis seda saaks keevitada kuni kolme miljoni naela eest. ja kui muidugi keegi saab kannatada, siis saab sellest katta kohtukulusid ja valuraha. tipp topp- vähemalt üks asi kaelast ära.

    tagasiteel pöörasin sisse ühte farmi, kus mingid saesellid tegutsevad. farmihooneid rendib kohalik rahvuspark, propageerides käsitööd ja vanade tavade kohaseid tegevusi. seal teevad vahvaid asju- vana välimusega aedu, väravaid, vitspunutisi, puust nikerdusi. kaks meest olid seal parasjagu nokitsemas. tuli välja, et olin nendega juhuslikult ka varem kohtunud. see muidugi hõlbustas kogu juttu. rääkisin neile oma reisiplaanid ja mure ära. mehed nii positiivsust täis kohe ja ilma mingi lunimiseta, korraldati meie paadiehitustöödeks väike nurgake. mina muidugi nägu naerul isale teatama. see oli tõesti hea sõnum. läksin paadikärule järgi. kui too oli kärule tiritud, laadisime kõik materjalid ja tööriistad paati. mu õllelembeline tsehhi sõber misha (loe õlletsehh), kes minuga maja jagab, aitas ka, kuna ta suure rinnapartiiga tydruksõber marcela (loe piimatsehh) oli kuskil ära.  saime oma kraami ilusti ja kuivalt sinna kuurialla.  tegime seal veel nipet-näpet ja oligi õhtu.

     30.juuni.  no mis kurat siin toimub? vihma ladistab taevast alla- kogu aeg. jube tüütu. mulle meeldib mu töö ja sellega seonduv, aga no koha olen ma küll laheda valinud oma eluks-oluks. ilgelt äge on väljas töötada kui sedasi alla kallab!

 aga töö tööks! nüüd saame rahulikult paadiehitusega tegelda- katus peakohal ja päike näos. tegime vinge päeva täna. saime küljed paika. suur saavutus, kui mõelda, et eelneva nädala jooksul saime ainult klaaspalstitööd tehtud. väänasime mõlemad oma elu esimesed paadikaared, mitte küll linnuluust nagu vana tore laul ytleb, vaid nähtavasti venemaalt, läbi eesti inglismaale transporditud kuusest.  vaadake pilte